Toortoitlase versioon “küpsisetordist”

Ühel päeval tärkas mulle pähe teha küpsisetordi stiilis toorkook, kuid küpsiste asemel otsustasin proovida banaaniviile. Nüüdseks olen kooki valmistanud korduvalt ja alati on üllitis ka imeliselt hästi koos püsinud. Paras aeg seda hõrgutist ka teiega jagada!

Kreemi banaanikihtide vahele võib valmistada millest iganes, kuid minu lemmikkreem on järgnev (umbes-täpselt):

– 3 avokaadot

– 1 tass jahvatatud mandleid (mandlijahu)

– 1 tass mandlipiima

– 10 pehmet “Juicy dates” datlit

– 2 spl toorkakaod või kaarobit

Mandlite asemel võid kasutada ka teisi pähkleid või ka jahvatatud päevalilleseemneid (võid asendada mingis osas toortatatra jahuga, siis väheneb ka rasva osakaal), mandlipiima asemel nt kookospiima. Kui kreem on liiga vedel, lisa rohkem jahulist komponenti, kui kreem on liiga tahke, lisa nt mõni banaan või rohkem taimset piima. Kui tahad rohkem šokolaadisemat kreemi, lisa nt ka kakao nibse. Segu peaks olema nii tahke, et kook püsib koos ka ilma koogivormita. :)

Lõika banaanid pikuti viiludeks ja kata nendega koogivorm, siis pane kiht šokolaadikreemi ja nõnda korda tegevust, kuni kreemi jätkub. Pane kook külma tahenema ja naudi järgmisel päeval (või vähemasti paari h pärast!).

Mõnusat maitseelamust!

Pilt: Kristjan Mõru

Toitumismuutuse mõju sotsiaalsetele suhetele

Sel päeval, kui minust sai vegan, ei kujutanud ma ette, et täistaimetoitlus reformib ka minu sotsiaalsed suhted. Ma ei teadvustanud, et söömine on meie kultuuri kõige fundamentaalsem sotsiaalne rituaal ja inimesed identifitseerivad ennast läbi selle intiimse praktika.

Ma lõpetasin loomsete toodete tarbimise 3 aastat ja 2 kuud tagasi, kui avastasin selles tegevuses palju vastuolusid oma tõelise olemusega: armastada tingimusteta loomi. Minu jaoks oli see ainus tee, kuidas oma eluga edasi minna kaasamata sellesse vägivalda loomade, looduse ja iseenda vastu.

Alguses uskusin, et kõik mu sõbrad-tuttavad tulevad kaasa minu nö veganrevolutsiooniga ja jätavad loomsed toidud kus seda ja teist. Ilmselgelt olid mu lootused (esialgu) liiga kõrged.

Toit kui osa identiteedist

Toidulaud räägib väga palju meie kohta. Ameerika kirjanik, muusik Will Tuttle ütleb oma raamatus “The world peace diet”, et kui vaadata sügavalt toitu, sellesse kuidas ja mida me sööme, vaadates suhtumist, käitumist ja uskumusi, mis ümbritseb toitumist, on kui vaadata iseendi ja meie kultuuri südamesse.

Inimesed sageli teevad midagi vaid sellepärast, et kõik teevad nii, lastes teistel määrata otsust õige või vale üle. Nõuab suurt julgust astuda välja massist ja teha oma elus muutus, mida suur osa ühiskonnast ei pruugi aktsepteerida. Peale sellise otsuse langetamist ei karda me öelda välja oma seisukohta, me ei karda, mida teised meist arvavad või mida nad ütlevad. Me oleme teinud suure arengu saamaks iseseisvalt mõtlevaks indiviidiks.

Inimestele pakkus huvi, miks ma oma elus sellise muutuse tegin. Seletasin, et minu jaoks on silmakirjalik aktsepteerida farmiloomade elu ebaloomulikes ja armetutes tingimustes, samal ajal hoolides ja armastades oma lemmikloomi, kes ei erine neist millegi muu kui suuruse ja välimuse poolest. Alati mõjusid inimestele mu argumendid ärritavalt: nad ei soovinud kuulda ega teada sellest, mis toimub suletud uste taga.

Ka psühholoogiliselt on grupi liikmetel raske säilitada turvatunne, kui grupist kasvõi üks indiviid otsustab käituda vastupidiselt. See tekitab automaatselt küsimuse: “Kas ma ikka teen õigesti?”. Oma turvatunde taastamiseks kasutatakse tavaliselt ründamist ja ka loomade tarbimise ehk lihasöömise õigustamist. Sügavamal tasandil on tegemist oma identiteeti kaitsmisega – seda, mida inimene usub iseend olevat. Kui meie hoiakud ja uskumused muutuvad, siis võib juhtuda, et me ei tea enam, kes me oleme.

Loomulikult muutub veganina kogu indiviidi enesemääratlus: tehakse läbi suur indentiteediuuendus. Kes ma olen, mis on mu eesmärk, mis on mulle oluline, milliste gruppidega ennast samastan ja tunnetan ühtekuuluvust. Nüüd ma toitun taimsest toidust (peamiselt puuviljadest), mulle on oluline suhtuda vägivallatult kõigesse mind ümbritsevasse, ma tunnetan ühtekuuluvust taimetoitlastega, veganitega, ökokogukonnaga, toortoitlastega, puuviljatoitlastega, loomakaitsjatega jne.

Toit ja sotsiaalsus

Sotsiaalsus on väga tugevalt ühendatud söömisrituaaliga. Saksa sotsioloog ja filosoof Georg Simmel ütles, et toidu jagamisel on suur võime siduda inimesi: selle protsessi käigus saab primitiivsest individuaalsest toimingust sotsiaalne suhtlus. Ameerika antropoloog Robin Fox seletab, kuidas just läbi ühise söömisrituaali pakutakse lähedastele armastust ja turvatunnet – jagamine ja andmine laste ja vanemate, külaliste ja võõrustajate vahel.

Mul tuli (ja tuleb ka tulevikus) ette olukordi, kus ühises söögilauas ütlesin ma “ei” pakutud loomsele toidule. Selline käitumine loob automaatselt eraldatust inimeste vahel, sest toitu pakkudes, me ei anna vaid füüsilist toitu, me anname armastust ja hoolivust. Niisamuti nagu meie elu alguses imetab ema meid temast endast pärineva toiduga, mis kannab endas armastust ja turvatunnet. Nimetatud olukorras jääb võõrustajal tunne, et tema pakutu pole piisavalt väärtuslik.

Ausalt öeldes, mina veganina olen vältinud nimetatud olukordi. Minu sõbrad-tuttavad on teadlikud minu nö “eripärast” ja seega sõltub see nendest (kui ma neid külastan), kas nad soovivad luua distantsi meie vahel. Näiteks on juhtunud, et sünnipäevalauas pole mitte ühtegi vegantoitu. Enamasti on selle taga lihtsalt tähelepanematus: harjumuspäraselt on valmistatud kõik toidud kasutades ka loomseid tooraineid.

Mida aeg edasi, seda rohkem inimesed mu ümber aktsepteerivad täistaimetoitlust. Mitmeid kordi on juhtunud, et mu sõbrad-tuttavad küsivad minult enne sünnipäeva tähistamist nõu, millist taimetoitu ja kuidas valmistada. Rõõmustan väga selle üle ja jagan suurima heameelega maitsvaid retsepte.

Kas meil on ühendus toiduga?

Jah, toit on osa meie identiteedist ja söömine on igapäevane korduv toiming. Kuid kas me sööme teadlikult, kas meil on ühendus toiduga, mida me nii väga paistame vajavat.

Osad inimesed ütlevad, et nad ei suudaks ega tahaks kunagi loobuda kohvist, lihast, šokolaadist jms. Kas need toidud on vajalikud nende füüsilisele kehale või loovad need hoopis hingelist turvalisust ja rahulolu? Omnivoorid küsivad minult üllatusega: “Kuidas Sa suudad toituda ainult taimsest? Mida Sa siis üldse sööd?”.

Toit ei ole kütus ainult füüsilisele kehale, vaid esiteks juhib toiduvalikuid vaimne tasakaal/tasakaalutus. Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.

Samas suhtutakse toitu ja sellega üheks saamisesse (söömisesse), kui füsioloogilise vajaduse täitmisesse, mida ei saa vältida. Lihasööjad enamasti blokeerivad ennast soovist teada toidu päritolu ja luua sellega ühendus, kuna see tekitab neis ebameeldivust, hirmu ja süüd. Loomalt elu võtmises pole midagi meeldivat, armastusväärset ja eetilist, seega on parem ennast sellest faktist eraldada nö eitada kannatuste olemasolu. Kas pealiskaudne suhtumine meie kõige intiimsemasse igapäevasesse toimingusse mõjutab meie suhtumist inimsuhetesse?

Minu suhted (nii sõprus- kui partnerlussuhtes) muutusid peale veganiks hakkamist siiramaks ja sügavamaks. Mu elust eemaldusid inimesed, kes näevad ainult pealispinda soovimata vaadata sügavamale ja näha nende tegevuse/tegevusetuse tagajärgi. Mu ellu sisenesid inimesed, kes julgevad elada iseenda, mitte ühiskonna tõekspidamiste järgi.

Will Tuttle ütleb, et söömisrituaal peaks olema tänutunde, südame avamise, ühenduse tundmise ja armastuse jagamise rituaal. See saab seda olla ainult juhul, kui inimene vaatab sügavale oma toidu päritolusse. Taimse päritoluga toitu süües on see tänu loodusele: päikesele, tuultele, vihmadele, muldadele – vili puu otsas on universumi manifesteering. Kui me sööme sellise tundega, tunneme end armastatuna ja hoituna: oleme osa millestki suurest ja imelisest.

Mina kui inspireeriv näide

Ma ei olnud kunagi varem tundnud nii suurt naudingut ja tänulikkust toidu vastu, kui ma nüüd veganina seda tunnen. Varasemalt polnud mul ühendust toiduga ja seetõttu ei hoolinud ma ka söögitegemisest. Kui hakkasin suure innuga taimetoite kokkama, vaimustasin ja inspireerisin sellega ka oma sõpru, kes suhtuvad nüüdseks taimetoitlusesse väga avatult. Minu omnivooridest sõbrad kutsuvad mind elevusega isegi veganrestorani – täiesti vabatahtlikult. :)

Kuigi olen pidanud sõpradega ka tuliseid vaidlusi, olen ma neid viinud taimsete valikuteni ainult tänu läbi positiivse eeskuju. Aina rohkem saan kokku lugeda sõpru, kes on tänu minule veganiks läinud. Olen rõõmus, et inimeste teadlikkus minu ümber on kasvanud, neil puudub hirm taimetoitluse ees (vegefoobia) ja nad teadvustavad, et ka täistaimetoitlane võib nautida kõige hõrgumaid maitseelamusi.