Inimene on frugivoor

Dr Douglas Grahami 80/10/10-diet, lõike raamatu 1. ja 5. peatükist – 2006. a ilmunud raamatut kutsutakse toortoidumaailma piibliks. Graham on eluaegne triatleet ning maailmaklassi atleetide ning treenerite toitumisnõustaja. Ta on olnud toortoidul üle 30 aasta, tal on naine ja pisike tütar, kes samuti värskel ja elusal taimetoidul.

Kas inimene on karnivoor?

Meie anatoomia, biokeemia ja psühholoogia osutavad sellele, et me ei ole lihasööjad. Karnivoorid söövad liha harilikult toorelt, otse korjuse küljest ja naudivad seda – mitte ainult liha, nad söövad nii lihaseid kui siseelundeid, lakuvad mõnuga värsket sooja verd ja teisi kehavedelikke, neile maitsevad sooled koos nende poolseedinud sisuga.

Enamik meist armastab loomi kui meie kaaselanikke maapeal. Meile ei meeldi närida luid, sisikonda, tooreid lihakäntsakaid: mõte süüa tapaolekus looma on eemaletõukav. See tegevus on juba loomuomaselt meile nii vastumeelne.

Tapamajad on inimetele nii vastumeelsed, et nende külastamine on keelatud. Isegi töötajate jaoks on see töö vastuvõetamatu. Tapamajade töötajaskond vahetub kiiremini kui üheski teises tööstusharus. Seega ei sobi lihasöömine kokku meie arusaamisega heasüdamlikkusest: teise elusolendi tapmiseks ei eksisteeri ühtegi inimlikku viisi.

Me volitame teisi enda asemel loomi tapma, pidades tegelikku korjust või laipa vastikuks. Valdav enamik on nõus, et kui nad peaksid loomade söömiseks neid tapma, ei sööks nad enam kunagi liha. Me maskeerime loomade liha, süües vaid väikesi lihatükke ja mõningate elundite liha, läbi küpsetamise ja maitsestamise peidame liha tõelise maitse ja olemuse.

  1. Liikumissüsteem – meil on 2 kätt ja 2 jalga ning me kõnnime püsti. Lihasööjad on neljajalgsed ja liiguvad neljal jalal.
  2. Keel –  lihasööjate keel on kare, kõigil teistel elusolenditel on pehme keel.
  3. Küünised – küüniste puudumise tõttu on meil väga raske kriipida lõhki nahka või kõva liha. Meil on küüniste asemel palju nõrgemad lamedad küüned.
  4. Pöidlad – pöialde tõttu on meil väga lihtne noppida puuvilja, samamoodi nagu lihasööjad võivad tänu küünistele oma saagi mõne hetkega kinni püüda.
  5. Sünnid – meil sünnib harilikult 1 järglane korraga, lihasööjatel sünnivad tüüpiliselt terved pesakonnad järglasi.
  6. Jämesoole kuju – meie voldiline jämesool erineb täiesti lihasööjate siledast sooles.
  7. Seedetrakti pikkus – meie seedetrakt on ligikaudu 12 x torsost pikem (ca 9 m), mis võimaldab aeglaselt imenduda suhkrutel ja teistel puuviljadest saadavatel veres lahustuvatel toitainetel. Seevastu lihasööja seedetrakt on ainult 3-4 x tema kerest pikem. See on vajalik, et liha looma kehas ei rikneks ega laguneks.
  8. Piimanäärmed – arvukad nisad lihasööjate kõhul on erinevad inimeste rinnapaarist.
  9. Uni – inimesed veedavad 2/3 igast 24-tunnisest tsüklist aktiivses ärkvelolekus. Lihasööjad magavad ja puhkavad tüüpiliselt 18-20 tundi päevas ja mõnikord rohkemgi.
  10. Mikroobitaluvus – suurem osa kiskjalisi suudab seedida mikroobe, mis oleksid inimesele surmavad, näiteks botulismitekitajad.
  11. Higistamine – inimesed higistavad üle keha asuvate pooride kaudu. Lihasööjad jahutavad end keelega.
  12. Nägemine – meie nägemismeel haarab kogu värvispektrit, nii et on võimalik juba kaugelt eristada toorest puuvilja küpsest. Lihasööjad ei näe tüüpiliselt kõiki värve.
  13. Toidukorra suurus – puuvili on meie toidukorra mõõtu: see mahub pihku ja sellest ei teki jäätmeid. Lihasööjad söövad enamasti terve tapetud looma.
  14. Joomine – Meie joome huultega vett, lihasööja keel ulatub kaugele, nii et ta lakub vett.
  15. Platsenta – meil on kettakujuline pratsenta, aga lihasööjatel rõngakujuline.
  16. C-vitamiin – lihasööjad toodavad ise oma kehas C-vitamiini. Meile on C-vitamiin tähtis toitaine, mida peame saama toidust.
  17. Lõualuude liikumine – meie närimisvõime on ainuomane herbivoorsetele (taimetoidulistele) loomadele. Lihasööjad ei saa teha lõugadega põikiliigutusi.
  18. Hambad – lihasööja purihambad on koonusja otsaga ja teravad, meie purihambad on suured ja lamedad, mis aitavad närida kiudaineterikkaid taimekiude. Meie silmahambad on kohastunud hammustama ja läbima tugevamaid puuvilju, nad pole piisavalt tugevad rebimaks liha või purustamaks looma konte, nagu seda suudavad teha lihasööjad oma võimsate kihvadega.
  19. Rasvataluvus  – meie talume hästi vaid väikeseid rasvakoguseid, lihasööjad tunnevad end väga hästi ülirasvasel toidul.
  20. Sülje ja uriini pH – kõigil taimetoidulistel elusolenditel (kaasa arvatud tervel inimesel) on sülg ja uriin enamasti leeliselised. Kuid lihasööjate loomade sülg ja uriin on happelised.
  21. Söögi pH – lihasööjatele sobib happelisust tekitav toit, inimesele mõjub happeline toit tapvalt, kuna loob pinna paljudele haigusseisunditele. Õnneks suudab meie organism tulla toime happelise toiduga, reguleerides vere happelisust luudest võetud kaltsiumi ja fosforiga, mis neutraliseerivad vere happelisust ja tõstavad pH. Aluselise vere olulisus on väga spetsiifiline, see reguleerib organismi hapnikutransporti: vastutades organismi toimise eest. Meie organismile mõjub hästi taimne toit, mis on aluseline.
  22. Maohappe pH – inimese maos tekkiva soolhappe pH tase kõigub harilikult 3-4 vahel või tõuseb isegi kõrgemale, kuid võib langeda ka 2-ni (0=kõige happelisem, 7=neutraalne, 14=kõige aluselisem). Kasside ja teiste lihasööjate maohape võib olla 1+ ringis ja harilikult kõigub 2 ümber. Kuna pH-skaala on lagoritmiline, tähendab see, et lihasööja maohape on vähemalt 10 x kangem kui inimese oma ja võib olla 100 või koguni 1000 x kangem.
  23. Urikaas – lihasööja organismis tekib ensüüm urikaas, mis lagundab lihas leiduvat kusihapet. Meie organismis seda ensüümi ei ole ja peame seda tugevat hapet neutraliseerima leeliseliste mineraalidega (peamisel kaltsiumiga). Protsessi jääkaineteks on soolad, mis on üks paljudest lihasöömisega kaasnevatest hädadest, soodustades podagrat, artriiti, reumat ja bursiiti.
  24. Seedeensüümid – Meie seedeensüümid on kujundatud puuviljade seedimiseks. Me toodame ptüaliini – sülje amülaasi -, et alustada puuvilja seedimist juba suus. Lihasööjatel loomadel seda ensüümi organismis ei teki ja neil on teistsugused seedeensüümide proportsioonid.
  25. Suhkru ainevahetus – puuviljades leiduv glükoos ja fruktoos annavad meie rakkudele energiat ilma pankreast pingestamata (kui me ei söö ülirasvast toitu). Lihasööjad ei tule suhkru seedimisega hästi toime: kui neid sööta peamiselt puuviljaga, on neil oht haigestuda diabeeti.
  26. Soolte floora – inimese sooltes elutsevad testsugused bakterikolooniad (floora) kui need, mida leitakse lihasööjatelt loomadelt. Neid, mis on samasugused, nagu näiteks lactobacillus ja e. coli, leitakse taimetoitlaste sooltest.
  27. Maksa suurus – lihasööjatel on keha suurusega võrreldes proportsionaalselt suurem maks kui inimesel.
  28. Puhtusearmastus – meie oleme kõigist elusolenditest söögi puhul kõige suuremad puhtusearmastajad. Lihasööjad on kõige vähem valivamad, nad söövad koos toiduga ka mustust, putukaid, orgaanilisi jäätmeid jne.
  29. Loomulik isu – meie maitsemeel erutub puuviljaturul värvide ja aroomide koosmõjul: see on elus toit, meie eluspüsimise alus. Loomade lehk tõukab meid eemale. Lihasööjate suu hakkab saaki nähes vett jooksma ja nad reageerivad loomade lõhnale tajudes toitu.

Kas me oleme herbivoorid ehk rohusööjad?

Rohusööjad söövad looduses rohelist, nagu hein, umbrohi, lehed, oksaraod ning varred. Kas meile meeldiks hulkuda looduses, otsides söögiks rohtu, umbrohtu ja puulehti? Kas need püüavad teie pilku, lõhnavad ahvatlevalt ja erutavad suulage? Muidugi mitte – need ei rahulda meie vajadusi. Meie organismis pole tsellulaasi ega teisi ensüüme, mis lagundavad neid taimi nagu rohusööjad. Need ei kata meie organismi peamist vajadust – lihtsuhkruid – mis on meie põhikütus. Nende omastamine ja seedimisega seotud probleemid nõuaksid hulga energiat.

Inimesed söövad rohelisi lehttaimi, nagu salat, seller, spinat jnt, samuti ka kõvemaid ristõilisi aedvilju (peet, spargel- ja lillkapsas, mitmed lehtkapsaliigid jt). Kui neid süüa lihtsalt, nagu need kasvavad looduses, on neis sitketes taimedes palju seedimatuid kiude ja sellepärast on meile neid raske seedida.

Kõigis taimedes on teatud määral seeditavaid valke, mõningaid elutähtsaid rasvhappeid, mineraalaineid, vitamiine ja mõnesid lihtsuhkruid. Kuigi meil on bioloogilised eeldused täiustada oma toidulauda taimsete “herbivoorlike” toiduainetega, ei ole me loomu poolest rohusööjad.

Kas me oleme granivoorid ehk teradesööjad?

Looduses loobuksime me kõik terade (nisu, kaer, rukis, oder) söömisest, kuna oma algsel kujul ei saa me neid närida ega seedida. Seemnesööjatel lindudel on pugu, tasku nende kurgus, kus allaneelatud seemned laagerduvad ning muutuvad seeditavaks. Terad on toorelt seedimatud, kuid isegi küpsetatult nõuavad neis sisalduvad liitsüsivesikud enda lagundamiseks suurt seedeelundite pingutust.

See, et rohuseeme meid ei lumma ega kutsu, näitab et me pole seemnesööjad nagu linnud. Kuigi suurem osa inimkonnast sööb praegu teravilja ja tärklist, võime neid mitte pidada inimestele loomulikuks toiduks. Terad ei tõmba meid, ei ahvatle ega eruta oma loomulikus olekus – me ei olnud looduses teradesööjad, enne kui õppisime kasutama tuld.

Kas me oleme tärkliserikaste juurte- ja mugulatesööjad?

Loomad, kes tuhnivad mullast juuri ja mugulaid, on anatoomiliselt selleks ülesandeks konstrueeritud; inimesed ei ole. Kuigi toorelt sobivad meile söögiks naeris, kaalikas, bataat, jamss, peet, porgand, pastinaak ja mustjuur, tarbime neid enamasti töödelduna.

Oma looduslikus elukeskkonnas, kus on külluses meie meelistoite (puuvilju), võime olla kindlad, et juurikatele, millele inimesel on raske ligipääs, ei pööraks me palju tähelepanu.

Või kaunviljasööjad?

Kaunvilja söövad meeleldi väga vähesed elusolendid peale lindude ja sigade, kuna kaunvili on oma küpses olekus raskesti seeditav/või toksiline suuremale osale imetajatest. Toored täisküpsed oad on toksilised, vaid noored kaunviljad on söödavad ja mittetoksilised.

Kaunvilju ülistatakse kui suurepäraseid valguallikaid, kuna nende valgutase on üldiselt üsna kõrge. Kõrge valgutase ei ole tingimata hea omadus, eriti inimestele, kelle tervis näib olevat parim, kui nad saavad valkudest alla 10% kaloreid. Samuti nagu lihas, piimatoodeteis ja munades on kaunviljades valk rikas aminohappest nimega metioniin, mis sisaldab suures koguses happelist mineraali – väävlit.

Kaunviljade seedimine tekitab inimesel alati kõhugaase, mis on märgiks, et nende seedimine on raskendatud. Nii maitseomaduste, toitvuse kui toksilisuse tõttu ei ole kaunviljad meie põhitoit.

Et täielikult tärkliserikkaid toite seedida – teri, juurikaid-mugulaid, kaunvilju – peab organismis moodustuma palju tärklist seedivaid ensüüme (amülaase). Seemnesööjad, juurikatuhnijad ja kaunviljasööjad eritavad kõik piisavalt amülaasi suurte tärklisekoguste seedimiseks.

Kas oleme pähklite, seemnete ja teiste kõrge rasvasisaldusega taimede sööjad?

Pole kahtlust, et ürginimesed sõid looduses natuke pähkleid ja seemneid, kuigi taimed kasvatavad neid loomulikult paljunemiseks, mitte toiduks. Mitmesugustel seemnetüüpidel, millest põhilised on ivad, puuviljaseemned ning pähklid, on kaitsekiht, mis varieerub peenekiulisest kõva ja puiseni. Meil ei ole nugateravaid hambaid ja võimsaid lõualuid, mille abil oravad pähkleid koorest purustavad.

Nii seemneis kui pähkleis on piisavalt toitaineid, et taimi kasvama panna ja nende esimest kasvuperioodi toetada. Pähkleist ja seemneist saame suurimat kasu, kui sööme neid toorelt. Kuumutatud valgud ja rasvad on patogeensed (kutsuvad organismis esile haigusi) – isegi kantserogeensed.

Praktiliselt kõiki tavapoodides müügilolevaid pähkleid ja seemneid on eelnevalt kuumutatud “madalal” temperatuuril (70 kraadi), et nad ei läheks hallitama ja säiliksid kaupluseriiuleil kauem.

Kahjuks on meie võime seedida pähkleid ja seemneid – niihästi tooreid, kuivatatuid ja kuumutatuid – üsna kehv. Pähklite ja seemnete rasvasisaldus on 55-85%, neid on parem süüa harva ja väikestes kogustes. Isegi siis nõuab nende lagundamine rasvhappeist aminohappeiks ja glükoosiks mitu tundi. Rasvad võivad peensooles olla tundide kaupa, enne kui sapipõis toodab sappi, mis neid emulgeerib (lõhub ja vedeldab).

Bioloogiliselt ei ole me rasvasööjate liik – vahetevahel mõni avokaado või peotäis pähkleid ja seemneid on täiesti küllaldane ja täiendab meie loomulikku toiduvalikut.

Kas oleme omnivoorid ehk kõigesööjad?

Metsikus looduses ilma tööriistade, pakendamise, hoiutingimuste ja maitse maskeerijateta kaotaksime peagi oma kõigesööja – nii loomse kui taimse toidu söömise – kalduvused. Samuti jääksid tahaplaanile kõik eelnimetatud toidugrupid ning puuviljadest saaks meie põhitoit.

Kui me oleksime oma olemuselt omnivoorid, siis puuduks meil valik, kas süüa liha või mitte – meie geneetiliselt programmeeritud instinktid juhiksid meid loomi küttima ja sööma nende värsket liha. See, et meil on võimalik loomset toitu süües endas elu säilitada, ei tee meist loomulikke kõigesööjaid.

Kas inimesed on magusaotsijaist frugivoorid ehk puuviljade sööjad?

Looduses oleksid inimesed frugivoorid. Frugivoor on elusolend, kes toitub põhiliselt puuviljadest ja peale selle ka pehmest aedviljast. Nende hulka kuuluvad mittemagusad seemnetega viljad, mida me sööme harilikult kui aedvilja, näiteks tomatid, kurgid, paprikad, suvikõrvitsad ja baklažaanid. Meie seedefüsioloogia on kujunenud seedima peaaegu eranditult ainult puuvilja ja õrnade lehtede pehmeid, vees lahustuvaid kiude – tumedatest lehtköögiviljadest saame mineraale ja teisi toitaineid, mis on olulised optimaalseks toitumiseks ja terviseks. Ristõielised aedviljad, nagu spargel-. lill-, leht-, roos-, ja peakapsas, sisaldavad rikkalikult toitaineid, kuid need sisaldavad ka tselluloosi ja teisi kõvu, raskesti seeditavaid kiude. Need sobivad kõige paremini söögiks noorelt, pehmelt või närimisprotsessi kergendamiseks riivitult.

Puuviljad on kõigist toitudest kõige lähedasemad kõigi meie toiduvajaduste katmiseks (kaasa arvatud muidugi meie ihaldus hõrgutava elamusliku toidu järele), nagu liha kiskjatele. Puuviljad on täis toitaineid, mida meie keha vajab, ja on niigusustes proportsioonides, nagu meie keha vajab. Puuviljades olevad pehmed vesilahustuvad kiud võimaldavad suhkrutel imenduda aeglaselt ja järk-järgult, nii ei teki veresuhkru kiiret tõusu (kuni meie toitumine on rasvavaene).

Inimesed on loomult magusaotsijad, kelle organism on määratud sööma magusaid puuvilju. Otse meie keeletipul on maitsenäsad, mis tajuvad magusat maitset. Enamikku meist ahvatlevad magusad puuviljad toorelt, olenemata sellest, mida muud meie kultuur ja olukorrad panevad meid sööma.

Küpsedes konverteerivad puuviljad oma süsivesikud meile sobivalt glükoosiks ja fruktoosiks, lihtsuhkruteks, mida saame kasutada ilma edasise seedimiseta. Puuviljades olevad ensüümid konverteerivad valgud aminohappeiks ning rasvad rasvhappeiks ja glütserooliks. Seega, kui sööme puuvilja, on vaja vaid nautida nende headust.

Puuvili ei vaja ettevalmistamist, see on valmistoode, mida on parim süüa tema algsel kujul nagu loodus on selle ette valmistanud. Inimestel püüab puuvili pilku, hurmab maitsmist ja maitseb jumalikult oma toores, loomulikus, küpses olekus.

Puuvili kui põhitoidus: idee, mille aeg on käes

Enamik inimestel pole harjumust süüa puuvilju nii palju, et valmistada neist terveid toidukordi. Ometi on see idee, mille teostamise aeg on kätte jõudnud. Puuviljad on mõeldud meile põhitoiduks: nad sisaldavad kõike, mis on vajalik, et olla meie toitumise põhitugi.

Meid on õpetatud mõtlema puuviljast kui maiuspalast, millestki, mida süüakse toidukorra lõpus või ehk vahepalana söögikordade vahel. Aga ma kutsun teid mõtlema puuviljast kui päris toidust ja iseseisvast söögikorrast.

Meie areng pidas toiduna silmas troopilist puuvilja

Inimesed kui liik on pärit soojast kliimast, kes elasid kogu troopikavöötmes, soojas piirkonnas, mis ulatub tuhande miili raadiuses ülel- ja allpool ekvaatorit. Selles vöötmes on rikkalikult troopilisi puuvilju.

Paljud inimesed väidavad, et kus iganes nad elavad, peavad nad sööma kohalikku toitu: loogiliselt tundub see neile parim. Aga mõtle sellele: kui sul on kuldkala, kass või koer, kas sa muudad nende toitumist kui kolid mujale elama? Kas loomaaia loomad saavad erinevat toitu sõltuvalt nende koduks oleva loomaaia asukoha laiuskraadist?

Inimesed on anatoomiliselt ja psühholoogiliselt kohandatud sööma troopilist toitu, milleks on peamiselt puuviljad.

Pole ühtegi loogilist või teaduslikku põhjust, et me peaksime lihtsalt sellepärast, et me oleme troopikast mujale siirdunud, muutma seda, mis on olnud meie toit suurema osa Maal elatud ajast. Hoolimata sellest, millises kliimavöötmes me elame: troopilised puuviljad jäävad meile loomulikuks toiduks, ainsaks söögiks, mille tarvis me oleme ideaalselt kujunenud.

Meie oma kodutroopika

Ajalooliselt sundis rahvasiku plahvatus, mille põhjustas tööriistade ja küttimise tulek ning mis paisus veelgi seoses põlluharimise algusega, inimesi suunduma piirkondadesse, mis muidu oleksid tundunud karmidena ja isegi elamiskõlbmatutena. Me võtsime troopika endaga kaasa, sest meil ei jäänud muud üle.

Igaüks meist elab peaaegu igal oma elu minutil tillukeses troopika keskkonnas, hoides troopikatingimusi läbi rõivastuse, voodiriiete või küttesüsteemide kasutamise.

Meid on varasest lapsepõlvest harjutatud ja me oleme läbi kogemuste õppinud, et on äärmiselt ebameeldib ja ohtlik, koguni eluohtlik, lahkuda oma eratroopika turvalisusest: juba pisikestena tunnistame me selle hoiatuse tarkust ja tõsidust. Me läheme läbi ülejäänud elu kordagi kahtlemata, et peame end hoidma troopilise keskkonna soojuses.

Meile, kes me elame jahedas kliimas, võib troopiliste viljade söömine olla isegi olulisem, kuna meil puuduvad teised troopikale omased tervislikud elutingimused: soe kliima, puhas õhk ja vesi, maa elukeskkond, aastaringne päikesepaiste, loodushääled jne.

Oluline on ennast taas puuviljadega harjutada, tava, mis on tulnud meile kasuks tuhandete põlvkondade vältel, on nii tervislik kui naudinguküllas.

Advertisements

3 arvamust “Inimene on frugivoor”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s