Gluteenivabad leivakesed

Järjest suurem on inimeste teadlikkus gluteenist – teraviljavalgust – kui ebavajalikust komponendist meie toidumenüüs. Gluteen on teraviljades nagu nisu, rukkis ja oder sisalduv kleepvalk, mis hoiab leiba koos. Kaer on oma loomulikul kujul gluteenivaba, kuid tihti läbi töötlusprotsessi omandab gluteenisisalduse.

Tänapäeva inimesed tarbivad kääbusnisu: taimevilja, mis on läbinud geneetilise manipulatsiooni ja hübridisatsiooni. See on lühike, tönts, vastupidav, suure saagiga, sisaldades kahekordselt rohkem tärklist ja gluteeni. Mees, kes töötas välja kääbusnisu, võitis Nobeli preemia, lubades toita sellega miljoneid nälgijaid kogu maailmas. (Allikas: Father of Green Revolution)

Tänapäeval on järjest enam levinud gluteenitalumatus, mida diagnoositakse eraldiseisvalt haruldasest seedetrakti haigusest nagu tsöliaakia. Gluteenitalumatuse sümptomid on samad – kõhulahtisus, -puhitus või -krambid -, kuid ei teki püsivat soole kahjustust nagu tsöliaakiahaigel. Kui tsöliaakiat esineb Ameerikas tänapäeval keskmiselt ühel 133-st inimesest, siis gluteenitalumatus puudutab 20 miljonit ameeriklast. Paljud inimesed on otsustanud eemaldada enda menüüst gluteeni, seejuures on see neil aidanud vabaneda migreenist, kroonilisest väsimusest, kandidoosist jne. (Allikas: Gluten-free-diet)

Tsöiliaakiat uurivad teadlased ja taime uurivad geneetikud on seisukohal, et tsöliaakia ja gluteenitalumatuse puhangut võib soodustada ka tänapäeva pagaritööstus, mis kasutab saia-leiva valmistamisel lühendatud fermenteerimisprotsessi. Kui traditsiooniliselt fermenteeriti leiba 18-25 tundi, tehakse seda tänapäeval vaid 2-3 tundi. Läbi fermentatsiooni murravad bakterid ja seened teraviljas sisalduvat valku – gluteeni – ja seeläbi väheneb leiva gluteenisisaldus. Seega lühikest aega fermenteeritud leib sisaldab kõrgemas kontsentratsioonis gluteeni. (Allikas: Long-fermented breads)

Looduslikult pole inimene teravilja sööja – teravili on toorelt seedimatu, kuid isegi küpsetatult nõuavad neis sisalduvad liitsüsivesikud enda lagundamiseks suurt seedeelundite pingutust.

Seega, kui soovime valmistada leiba, peaksime valima meile sobivaima teraviljaainus teravili, mis ei tekita organismis happelist keskkonda, on hirss. Teraviljad, nagu nisu, rukkis, oder ja kaer sisaldavad kõrges kontsentratsioonis happeid tekitavaid mineraale. Et neutraliseerida teraviljades sisalduvat kusihapet kasutab organism Ca – kui veres aluselisi mineraale pole, võtab organism vajaminema Ca luudest.

Hirsi omapärane maitse pärineb ränilt, mis muuhulgas tugevdab nahka, juukseid, küüsi, luid ja sidekude ning viib soolestikust mürke välja. Hirss vähendab väsimust, tasakaalustab närvisüsteemi, turgutab põrna, hoiab sapikivide, maohaavandite ja jämesoolepõletiku eest ning mõjub hästi neerudele ja kusepõiele.  Hirss on samuti ainus sobiv teravili neile, kellel on kandidoos.

Leivakeste valmistamiseks sobivad ka ideaalselt: hapuoblika ja rabarberi sugulane tatar või spinati ja peedi sugulane kinoa ehk tšiili hanemalts, mida kutsutakse ka “inkade kullaks” sisaldades palju rauda, kaaliumi, magneesiumi, fosforit ning muid mineraale ja vitamiine. Kinoa on täisväärtusliku valgu allikas: ideaalses vahekorras on kõik kaheksa asendamatut aminohapet.

Kõikidele isetegijatele, kes soovivad süüa maitsvaid näkileivakesi, pakun mina välja enda lihtsa retsepti, mida saab kuivatada/küpsetada nii tavaahjus kui toidukuivatis. Pildil olevad leivakesed valmisid tavaahjus u 50° juures 2 tunniga. Oluline on, et Sa ei kõrg-kuumutaks seemneid, kuna need sisaldavad kergesti rääsuvaid küllastumata rasvhappeid. Kui soovid küpsetata leivakesi kõrgemal temperatuuril, soovitan retseptist välja jätta seemned.

Sul läheb vaja:

  • 300 g hirssi (üleöö leotatud)
  • peotäis kõrvitsaseemneid
  • peotäis linaseemneid
  • peatäis kanepiseemneid (koorimata)
  • peotäis päevalilleseemneid
  • 1 selleri vars
  • 3 küüslauguküünt
  • 100 g porgandit
  • 100 g bataati
  • 0,5 tl himaalaja roosat soola
  • 0,5 tl kurkumit

algkoostisosad

Purusta kõik komponendid saumiksri abil ühtlaseks massiks nagu järgmisel pildil.

segu

Nüüd vormi segust väikesed leivapätsikesed ja aseta ahjuplaadile.

pannil2

Leivad sobivad ideaalselt snäkiks, leivamäärdega söömiseks, supi/salati/sooja toidu kõrvale.

HEAD ISU! :)

Advertisements

Inimene on frugivoor

Dr Douglas Grahami 80/10/10-diet, lõike raamatu 1. ja 5. peatükist – 2006. a ilmunud raamatut kutsutakse toortoidumaailma piibliks. Graham on eluaegne triatleet ning maailmaklassi atleetide ning treenerite toitumisnõustaja. Ta on olnud toortoidul üle 30 aasta, tal on naine ja pisike tütar, kes samuti värskel ja elusal taimetoidul.

Kas inimene on karnivoor?

Meie anatoomia, biokeemia ja psühholoogia osutavad sellele, et me ei ole lihasööjad. Karnivoorid söövad liha harilikult toorelt, otse korjuse küljest ja naudivad seda – mitte ainult liha, nad söövad nii lihaseid kui siseelundeid, lakuvad mõnuga värsket sooja verd ja teisi kehavedelikke, neile maitsevad sooled koos nende poolseedinud sisuga.

Enamik meist armastab loomi kui meie kaaselanikke maapeal. Meile ei meeldi närida luid, sisikonda, tooreid lihakäntsakaid: mõte süüa tapaolekus looma on eemaletõukav. See tegevus on juba loomuomaselt meile nii vastumeelne.

Tapamajad on inimetele nii vastumeelsed, et nende külastamine on keelatud. Isegi töötajate jaoks on see töö vastuvõetamatu. Tapamajade töötajaskond vahetub kiiremini kui üheski teises tööstusharus. Seega ei sobi lihasöömine kokku meie arusaamisega heasüdamlikkusest: teise elusolendi tapmiseks ei eksisteeri ühtegi inimlikku viisi.

Me volitame teisi enda asemel loomi tapma, pidades tegelikku korjust või laipa vastikuks. Valdav enamik on nõus, et kui nad peaksid loomade söömiseks neid tapma, ei sööks nad enam kunagi liha. Me maskeerime loomade liha, süües vaid väikesi lihatükke ja mõningate elundite liha, läbi küpsetamise ja maitsestamise peidame liha tõelise maitse ja olemuse.

  1. Liikumissüsteem – meil on 2 kätt ja 2 jalga ning me kõnnime püsti. Lihasööjad on neljajalgsed ja liiguvad neljal jalal.
  2. Keel –  lihasööjate keel on kare, kõigil teistel elusolenditel on pehme keel.
  3. Küünised – küüniste puudumise tõttu on meil väga raske kriipida lõhki nahka või kõva liha. Meil on küüniste asemel palju nõrgemad lamedad küüned.
  4. Pöidlad – pöialde tõttu on meil väga lihtne noppida puuvilja, samamoodi nagu lihasööjad võivad tänu küünistele oma saagi mõne hetkega kinni püüda.
  5. Sünnid – meil sünnib harilikult 1 järglane korraga, lihasööjatel sünnivad tüüpiliselt terved pesakonnad järglasi.
  6. Jämesoole kuju – meie voldiline jämesool erineb täiesti lihasööjate siledast sooles.
  7. Seedetrakti pikkus – meie seedetrakt on ligikaudu 12 x torsost pikem (ca 9 m), mis võimaldab aeglaselt imenduda suhkrutel ja teistel puuviljadest saadavatel veres lahustuvatel toitainetel. Seevastu lihasööja seedetrakt on ainult 3-4 x tema kerest pikem. See on vajalik, et liha looma kehas ei rikneks ega laguneks.
  8. Piimanäärmed – arvukad nisad lihasööjate kõhul on erinevad inimeste rinnapaarist.
  9. Uni – inimesed veedavad 2/3 igast 24-tunnisest tsüklist aktiivses ärkvelolekus. Lihasööjad magavad ja puhkavad tüüpiliselt 18-20 tundi päevas ja mõnikord rohkemgi.
  10. Mikroobitaluvus – suurem osa kiskjalisi suudab seedida mikroobe, mis oleksid inimesele surmavad, näiteks botulismitekitajad.
  11. Higistamine – inimesed higistavad üle keha asuvate pooride kaudu. Lihasööjad jahutavad end keelega.
  12. Nägemine – meie nägemismeel haarab kogu värvispektrit, nii et on võimalik juba kaugelt eristada toorest puuvilja küpsest. Lihasööjad ei näe tüüpiliselt kõiki värve.
  13. Toidukorra suurus – puuvili on meie toidukorra mõõtu: see mahub pihku ja sellest ei teki jäätmeid. Lihasööjad söövad enamasti terve tapetud looma.
  14. Joomine – Meie joome huultega vett, lihasööja keel ulatub kaugele, nii et ta lakub vett.
  15. Platsenta – meil on kettakujuline pratsenta, aga lihasööjatel rõngakujuline.
  16. C-vitamiin – lihasööjad toodavad ise oma kehas C-vitamiini. Meile on C-vitamiin tähtis toitaine, mida peame saama toidust.
  17. Lõualuude liikumine – meie närimisvõime on ainuomane herbivoorsetele (taimetoidulistele) loomadele. Lihasööjad ei saa teha lõugadega põikiliigutusi.
  18. Hambad – lihasööja purihambad on koonusja otsaga ja teravad, meie purihambad on suured ja lamedad, mis aitavad närida kiudaineterikkaid taimekiude. Meie silmahambad on kohastunud hammustama ja läbima tugevamaid puuvilju, nad pole piisavalt tugevad rebimaks liha või purustamaks looma konte, nagu seda suudavad teha lihasööjad oma võimsate kihvadega.
  19. Rasvataluvus  – meie talume hästi vaid väikeseid rasvakoguseid, lihasööjad tunnevad end väga hästi ülirasvasel toidul.
  20. Sülje ja uriini pH – kõigil taimetoidulistel elusolenditel (kaasa arvatud tervel inimesel) on sülg ja uriin enamasti leeliselised. Kuid lihasööjate loomade sülg ja uriin on happelised.
  21. Söögi pH – lihasööjatele sobib happelisust tekitav toit, inimesele mõjub happeline toit tapvalt, kuna loob pinna paljudele haigusseisunditele. Õnneks suudab meie organism tulla toime happelise toiduga, reguleerides vere happelisust luudest võetud kaltsiumi ja fosforiga, mis neutraliseerivad vere happelisust ja tõstavad pH. Aluselise vere olulisus on väga spetsiifiline, see reguleerib organismi hapnikutransporti: vastutades organismi toimise eest. Meie organismile mõjub hästi taimne toit, mis on aluseline.
  22. Maohappe pH – inimese maos tekkiva soolhappe pH tase kõigub harilikult 3-4 vahel või tõuseb isegi kõrgemale, kuid võib langeda ka 2-ni (0=kõige happelisem, 7=neutraalne, 14=kõige aluselisem). Kasside ja teiste lihasööjate maohape võib olla 1+ ringis ja harilikult kõigub 2 ümber. Kuna pH-skaala on lagoritmiline, tähendab see, et lihasööja maohape on vähemalt 10 x kangem kui inimese oma ja võib olla 100 või koguni 1000 x kangem.
  23. Urikaas – lihasööja organismis tekib ensüüm urikaas, mis lagundab lihas leiduvat kusihapet. Meie organismis seda ensüümi ei ole ja peame seda tugevat hapet neutraliseerima leeliseliste mineraalidega (peamisel kaltsiumiga). Protsessi jääkaineteks on soolad, mis on üks paljudest lihasöömisega kaasnevatest hädadest, soodustades podagrat, artriiti, reumat ja bursiiti.
  24. Seedeensüümid – Meie seedeensüümid on kujundatud puuviljade seedimiseks. Me toodame ptüaliini – sülje amülaasi -, et alustada puuvilja seedimist juba suus. Lihasööjatel loomadel seda ensüümi organismis ei teki ja neil on teistsugused seedeensüümide proportsioonid.
  25. Suhkru ainevahetus – puuviljades leiduv glükoos ja fruktoos annavad meie rakkudele energiat ilma pankreast pingestamata (kui me ei söö ülirasvast toitu). Lihasööjad ei tule suhkru seedimisega hästi toime: kui neid sööta peamiselt puuviljaga, on neil oht haigestuda diabeeti.
  26. Soolte floora – inimese sooltes elutsevad testsugused bakterikolooniad (floora) kui need, mida leitakse lihasööjatelt loomadelt. Neid, mis on samasugused, nagu näiteks lactobacillus ja e. coli, leitakse taimetoitlaste sooltest.
  27. Maksa suurus – lihasööjatel on keha suurusega võrreldes proportsionaalselt suurem maks kui inimesel.
  28. Puhtusearmastus – meie oleme kõigist elusolenditest söögi puhul kõige suuremad puhtusearmastajad. Lihasööjad on kõige vähem valivamad, nad söövad koos toiduga ka mustust, putukaid, orgaanilisi jäätmeid jne.
  29. Loomulik isu – meie maitsemeel erutub puuviljaturul värvide ja aroomide koosmõjul: see on elus toit, meie eluspüsimise alus. Loomade lehk tõukab meid eemale. Lihasööjate suu hakkab saaki nähes vett jooksma ja nad reageerivad loomade lõhnale tajudes toitu.

Kas me oleme herbivoorid ehk rohusööjad?

Rohusööjad söövad looduses rohelist, nagu hein, umbrohi, lehed, oksaraod ning varred. Kas meile meeldiks hulkuda looduses, otsides söögiks rohtu, umbrohtu ja puulehti? Kas need püüavad teie pilku, lõhnavad ahvatlevalt ja erutavad suulage? Muidugi mitte – need ei rahulda meie vajadusi. Meie organismis pole tsellulaasi ega teisi ensüüme, mis lagundavad neid taimi nagu rohusööjad. Need ei kata meie organismi peamist vajadust – lihtsuhkruid – mis on meie põhikütus. Nende omastamine ja seedimisega seotud probleemid nõuaksid hulga energiat.

Inimesed söövad rohelisi lehttaimi, nagu salat, seller, spinat jnt, samuti ka kõvemaid ristõilisi aedvilju (peet, spargel- ja lillkapsas, mitmed lehtkapsaliigid jt). Kui neid süüa lihtsalt, nagu need kasvavad looduses, on neis sitketes taimedes palju seedimatuid kiude ja sellepärast on meile neid raske seedida.

Kõigis taimedes on teatud määral seeditavaid valke, mõningaid elutähtsaid rasvhappeid, mineraalaineid, vitamiine ja mõnesid lihtsuhkruid. Kuigi meil on bioloogilised eeldused täiustada oma toidulauda taimsete “herbivoorlike” toiduainetega, ei ole me loomu poolest rohusööjad.

Kas me oleme granivoorid ehk teradesööjad?

Looduses loobuksime me kõik terade (nisu, kaer, rukis, oder) söömisest, kuna oma algsel kujul ei saa me neid närida ega seedida. Seemnesööjatel lindudel on pugu, tasku nende kurgus, kus allaneelatud seemned laagerduvad ning muutuvad seeditavaks. Terad on toorelt seedimatud, kuid isegi küpsetatult nõuavad neis sisalduvad liitsüsivesikud enda lagundamiseks suurt seedeelundite pingutust.

See, et rohuseeme meid ei lumma ega kutsu, näitab et me pole seemnesööjad nagu linnud. Kuigi suurem osa inimkonnast sööb praegu teravilja ja tärklist, võime neid mitte pidada inimestele loomulikuks toiduks. Terad ei tõmba meid, ei ahvatle ega eruta oma loomulikus olekus – me ei olnud looduses teradesööjad, enne kui õppisime kasutama tuld.

Kas me oleme tärkliserikaste juurte- ja mugulatesööjad?

Loomad, kes tuhnivad mullast juuri ja mugulaid, on anatoomiliselt selleks ülesandeks konstrueeritud; inimesed ei ole. Kuigi toorelt sobivad meile söögiks naeris, kaalikas, bataat, jamss, peet, porgand, pastinaak ja mustjuur, tarbime neid enamasti töödelduna.

Oma looduslikus elukeskkonnas, kus on külluses meie meelistoite (puuvilju), võime olla kindlad, et juurikatele, millele inimesel on raske ligipääs, ei pööraks me palju tähelepanu.

Või kaunviljasööjad?

Kaunvilja söövad meeleldi väga vähesed elusolendid peale lindude ja sigade, kuna kaunvili on oma küpses olekus raskesti seeditav/või toksiline suuremale osale imetajatest. Toored täisküpsed oad on toksilised, vaid noored kaunviljad on söödavad ja mittetoksilised.

Kaunvilju ülistatakse kui suurepäraseid valguallikaid, kuna nende valgutase on üldiselt üsna kõrge. Kõrge valgutase ei ole tingimata hea omadus, eriti inimestele, kelle tervis näib olevat parim, kui nad saavad valkudest alla 10% kaloreid. Samuti nagu lihas, piimatoodeteis ja munades on kaunviljades valk rikas aminohappest nimega metioniin, mis sisaldab suures koguses happelist mineraali – väävlit.

Kaunviljade seedimine tekitab inimesel alati kõhugaase, mis on märgiks, et nende seedimine on raskendatud. Nii maitseomaduste, toitvuse kui toksilisuse tõttu ei ole kaunviljad meie põhitoit.

Et täielikult tärkliserikkaid toite seedida – teri, juurikaid-mugulaid, kaunvilju – peab organismis moodustuma palju tärklist seedivaid ensüüme (amülaase). Seemnesööjad, juurikatuhnijad ja kaunviljasööjad eritavad kõik piisavalt amülaasi suurte tärklisekoguste seedimiseks.

Kas oleme pähklite, seemnete ja teiste kõrge rasvasisaldusega taimede sööjad?

Pole kahtlust, et ürginimesed sõid looduses natuke pähkleid ja seemneid, kuigi taimed kasvatavad neid loomulikult paljunemiseks, mitte toiduks. Mitmesugustel seemnetüüpidel, millest põhilised on ivad, puuviljaseemned ning pähklid, on kaitsekiht, mis varieerub peenekiulisest kõva ja puiseni. Meil ei ole nugateravaid hambaid ja võimsaid lõualuid, mille abil oravad pähkleid koorest purustavad.

Nii seemneis kui pähkleis on piisavalt toitaineid, et taimi kasvama panna ja nende esimest kasvuperioodi toetada. Pähkleist ja seemneist saame suurimat kasu, kui sööme neid toorelt. Kuumutatud valgud ja rasvad on patogeensed (kutsuvad organismis esile haigusi) – isegi kantserogeensed.

Praktiliselt kõiki tavapoodides müügilolevaid pähkleid ja seemneid on eelnevalt kuumutatud “madalal” temperatuuril (70 kraadi), et nad ei läheks hallitama ja säiliksid kaupluseriiuleil kauem.

Kahjuks on meie võime seedida pähkleid ja seemneid – niihästi tooreid, kuivatatuid ja kuumutatuid – üsna kehv. Pähklite ja seemnete rasvasisaldus on 55-85%, neid on parem süüa harva ja väikestes kogustes. Isegi siis nõuab nende lagundamine rasvhappeist aminohappeiks ja glükoosiks mitu tundi. Rasvad võivad peensooles olla tundide kaupa, enne kui sapipõis toodab sappi, mis neid emulgeerib (lõhub ja vedeldab).

Bioloogiliselt ei ole me rasvasööjate liik – vahetevahel mõni avokaado või peotäis pähkleid ja seemneid on täiesti küllaldane ja täiendab meie loomulikku toiduvalikut.

Kas oleme omnivoorid ehk kõigesööjad?

Metsikus looduses ilma tööriistade, pakendamise, hoiutingimuste ja maitse maskeerijateta kaotaksime peagi oma kõigesööja – nii loomse kui taimse toidu söömise – kalduvused. Samuti jääksid tahaplaanile kõik eelnimetatud toidugrupid ning puuviljadest saaks meie põhitoit.

Kui me oleksime oma olemuselt omnivoorid, siis puuduks meil valik, kas süüa liha või mitte – meie geneetiliselt programmeeritud instinktid juhiksid meid loomi küttima ja sööma nende värsket liha. See, et meil on võimalik loomset toitu süües endas elu säilitada, ei tee meist loomulikke kõigesööjaid.

Kas inimesed on magusaotsijaist frugivoorid ehk puuviljade sööjad?

Looduses oleksid inimesed frugivoorid. Frugivoor on elusolend, kes toitub põhiliselt puuviljadest ja peale selle ka pehmest aedviljast. Nende hulka kuuluvad mittemagusad seemnetega viljad, mida me sööme harilikult kui aedvilja, näiteks tomatid, kurgid, paprikad, suvikõrvitsad ja baklažaanid. Meie seedefüsioloogia on kujunenud seedima peaaegu eranditult ainult puuvilja ja õrnade lehtede pehmeid, vees lahustuvaid kiude – tumedatest lehtköögiviljadest saame mineraale ja teisi toitaineid, mis on olulised optimaalseks toitumiseks ja terviseks. Ristõielised aedviljad, nagu spargel-. lill-, leht-, roos-, ja peakapsas, sisaldavad rikkalikult toitaineid, kuid need sisaldavad ka tselluloosi ja teisi kõvu, raskesti seeditavaid kiude. Need sobivad kõige paremini söögiks noorelt, pehmelt või närimisprotsessi kergendamiseks riivitult.

Puuviljad on kõigist toitudest kõige lähedasemad kõigi meie toiduvajaduste katmiseks (kaasa arvatud muidugi meie ihaldus hõrgutava elamusliku toidu järele), nagu liha kiskjatele. Puuviljad on täis toitaineid, mida meie keha vajab, ja on niigusustes proportsioonides, nagu meie keha vajab. Puuviljades olevad pehmed vesilahustuvad kiud võimaldavad suhkrutel imenduda aeglaselt ja järk-järgult, nii ei teki veresuhkru kiiret tõusu (kuni meie toitumine on rasvavaene).

Inimesed on loomult magusaotsijad, kelle organism on määratud sööma magusaid puuvilju. Otse meie keeletipul on maitsenäsad, mis tajuvad magusat maitset. Enamikku meist ahvatlevad magusad puuviljad toorelt, olenemata sellest, mida muud meie kultuur ja olukorrad panevad meid sööma.

Küpsedes konverteerivad puuviljad oma süsivesikud meile sobivalt glükoosiks ja fruktoosiks, lihtsuhkruteks, mida saame kasutada ilma edasise seedimiseta. Puuviljades olevad ensüümid konverteerivad valgud aminohappeiks ning rasvad rasvhappeiks ja glütserooliks. Seega, kui sööme puuvilja, on vaja vaid nautida nende headust.

Puuvili ei vaja ettevalmistamist, see on valmistoode, mida on parim süüa tema algsel kujul nagu loodus on selle ette valmistanud. Inimestel püüab puuvili pilku, hurmab maitsmist ja maitseb jumalikult oma toores, loomulikus, küpses olekus.

Puuvili kui põhitoidus: idee, mille aeg on käes

Enamik inimestel pole harjumust süüa puuvilju nii palju, et valmistada neist terveid toidukordi. Ometi on see idee, mille teostamise aeg on kätte jõudnud. Puuviljad on mõeldud meile põhitoiduks: nad sisaldavad kõike, mis on vajalik, et olla meie toitumise põhitugi.

Meid on õpetatud mõtlema puuviljast kui maiuspalast, millestki, mida süüakse toidukorra lõpus või ehk vahepalana söögikordade vahel. Aga ma kutsun teid mõtlema puuviljast kui päris toidust ja iseseisvast söögikorrast.

Meie areng pidas toiduna silmas troopilist puuvilja

Inimesed kui liik on pärit soojast kliimast, kes elasid kogu troopikavöötmes, soojas piirkonnas, mis ulatub tuhande miili raadiuses ülel- ja allpool ekvaatorit. Selles vöötmes on rikkalikult troopilisi puuvilju.

Paljud inimesed väidavad, et kus iganes nad elavad, peavad nad sööma kohalikku toitu: loogiliselt tundub see neile parim. Aga mõtle sellele: kui sul on kuldkala, kass või koer, kas sa muudad nende toitumist kui kolid mujale elama? Kas loomaaia loomad saavad erinevat toitu sõltuvalt nende koduks oleva loomaaia asukoha laiuskraadist?

Inimesed on anatoomiliselt ja psühholoogiliselt kohandatud sööma troopilist toitu, milleks on peamiselt puuviljad.

Pole ühtegi loogilist või teaduslikku põhjust, et me peaksime lihtsalt sellepärast, et me oleme troopikast mujale siirdunud, muutma seda, mis on olnud meie toit suurema osa Maal elatud ajast. Hoolimata sellest, millises kliimavöötmes me elame: troopilised puuviljad jäävad meile loomulikuks toiduks, ainsaks söögiks, mille tarvis me oleme ideaalselt kujunenud.

Meie oma kodutroopika

Ajalooliselt sundis rahvasiku plahvatus, mille põhjustas tööriistade ja küttimise tulek ning mis paisus veelgi seoses põlluharimise algusega, inimesi suunduma piirkondadesse, mis muidu oleksid tundunud karmidena ja isegi elamiskõlbmatutena. Me võtsime troopika endaga kaasa, sest meil ei jäänud muud üle.

Igaüks meist elab peaaegu igal oma elu minutil tillukeses troopika keskkonnas, hoides troopikatingimusi läbi rõivastuse, voodiriiete või küttesüsteemide kasutamise.

Meid on varasest lapsepõlvest harjutatud ja me oleme läbi kogemuste õppinud, et on äärmiselt ebameeldib ja ohtlik, koguni eluohtlik, lahkuda oma eratroopika turvalisusest: juba pisikestena tunnistame me selle hoiatuse tarkust ja tõsidust. Me läheme läbi ülejäänud elu kordagi kahtlemata, et peame end hoidma troopilise keskkonna soojuses.

Meile, kes me elame jahedas kliimas, võib troopiliste viljade söömine olla isegi olulisem, kuna meil puuduvad teised troopikale omased tervislikud elutingimused: soe kliima, puhas õhk ja vesi, maa elukeskkond, aastaringne päikesepaiste, loodushääled jne.

Oluline on ennast taas puuviljadega harjutada, tava, mis on tulnud meile kasuks tuhandete põlvkondade vältel, on nii tervislik kui naudinguküllas.

Guacamole päikesekuivatatud tomatitega

Guacamole on Mehhikost pärit avokaadost tehtud dipikaste. Peale dipi kasutan guacamolet ka leivamäärdena, salatikastmena, toorlasanje kihtidevahelise kreemina, wrappide vahel jne. See kaste on üks mu lemmikuim!!! :)

Retsept on väga lihtne:

  • 2 kreemist avokaadot
  • 4 päikesekuivatatud tomatit (üleöö leotatud)
  • 1 küüslaugu küüs
  • peotäis värsket basiilikut
  • 0,5 sidruni mahl

Blenderda või saumikserda kõik koostisosad omavahel kokku, võid lisada veel endale meelepäraseid maitseaineid: basiilik, petersell vms.

Avokaado on Ameerikast pärit kõrge rasvasisaldusega puuvili.

Avokaado tervislikkus

  1. Beeta-sitosterool pidurdab kolesterooli imendumist ja alandab kolesterooli taset organismis ning töötab loomulikul viisil keha heaks ja pannes tööle südame- ja veresoonkonna. Kiudained Avokaadodes on suurel koguses kiudaineid. Üks avokaado annab meile kuni 34% päevasest vajalikust kiudainekogusest. Neis on lahustamatud ja lahustuvad kiudained. Lahustuvad kiudained on suurepärased ja väga kasulikud, need tegelikult “korjavad ülesse” kehasse tekkinud liigse kolesterooli ja viivad selle välja ning lahustamutud kiudained takistavad kõhukinnisuse tekkimist.
  2. Foolhape ov väga oluline B6 vitamiin. Seda on seostatud vähi ja südamehaiguste ennetamisega just täiskasvanutel. Foolhape on väga oluline ka rasedatele, et lapse aju saaks normaalselt välja areneda. Lisaks on foolhape väga tähtis seetõttu, et see leevendab rasedatel ka hommikusi iiveldusi.
  3. Glutatioon (GSH) on inimorganismi tähtsaim madalamolekulaarne antioksüdant, mis koosneb kolmest aminohappest, milleks on tsüsteiin, glutaamhape ja glütsiin. Tegemist on võimsa antioksüdandiga, mida võib leida kõikidest meie rakkudest, kus ta ülesandeks on kaitsta rakku vabade radikaalide eest. Suurimates kogustes toodetakse ja ladustatakse glutatiooni maksas, kus see leiab kasutust kahjulike ühendite detoksifitseerimisel. Glutatioonitase kahaneb vanuse kasvades, kusjuures glutatioonipuudus jätab keha vabade radikaalide rünnaku ees oluliselt kaitsetumaks, kiirendades seega vananemisprotsesse. Glutatioon neutraliseerib kahjulikke vabu radikaale ja peroksiidimolekule ning taastab oksüdeerunud vitamiine C ja E, nii et organism saab neid taaskasutada.
  4. Magneesium vähendab PMS´i (premenstruaalse sündroomi) sümptomeid, lisaks migreen ja ärevus. Magneesium võib isegi tühistada osteoporoosi, aidata südame-veresoonkonna haiguste vastu, reguleerib kõrget vererõhku ning võib aidata ka diabeedist paranemisel.
  5. Oleiinhape on tuntuim monoküllastamata rasvhape ning seda on seotud kolesterooli taseme alandamisega. Monoküllastumata rasvad edendavad ka südame tervist. Seda tüüpi rasvad aitavad alandada veres triglütseriide, mis on hea uudis diabeetikutele. Oleiinhape ehk omega 9 moodustab oliivõli rasvhapetest 55-95%. Oleiinhape on hea nahale ning see hoiab arterid elastsetena ja aitab ennetada vähki. Seda on palju oliiviõlis ca´ 71%. Oleiinhapet leidub paljudes õlides ja ka loomses rasvas, nt seapekis ja veiserasvas ca´ 44%, kanarasvas ca´39%, ning piimarasvas ca´29%.
  6. Kaalium Ühes avokaados on 30% rohkem kaaliumi kui seda on ühes banaanis. Kaaliumit on vaja vee hulga reguleerimiseks kudedes ja vererõhu langetamiseks.
  7. Avokaados esinevad toitained ja ensüümid rahustavad maolimaskesta põletikulist seisukorda ja peensoolt. Lisaks parandab organismi võimet omandada paremini karotenoide ja teisi toitaineid.
  8. Avokaadod on rikkalikud antioksüdantide poolest, mis aitavad ennetada vabu radikaale. Lisaks sisaldavad avokaadod rikkalikult ka E-vitamiini, mis kaitseb nahka. Luteiini, mis hoiavad silmi oksüdatiivse stressi, makuladegeneratsiooni ning kae eest.

Vegan “kohupiimakook”

Juba mõnda aega tagasi avastasin puhtjuhuslikult toorkoogi, mis maitseb täpselt nagu kohupiimakook – olles oma tekstuurilt ja maitselt äravahetamiseni sarnane, kuid palju tervislikum ja maitsvam.

Sõbrapäev on tulemas, nüüd on aeg seda teiga jagada, et te saaksite oma kallitele meisterdada midagi luksuslikult maitsvat ja head! :)

Kook valmib sarnaselt vegan toorjuustukoogile, ainuke erinevus on see, et nö toorjuustu sisse blenderdasin ma sügavkülmutatud marju, mis lisasid mahlakust ja muutsid kreemi tekstuuri.

küljelt

Põhi koosneb järgnevast:

  • 200 g mandleid
  • 100 g rosinaid
  • u 5-6 datlit

Pane kõik komponendid blendrisse/köögikombaini ja purusta seni, kuni on paraja konsistentsiga mass, mida saab suruda koogivormi põhja. Mass peaks olema pigem tahkemapoolne kui vedel, vastasel korral ei saa kooki pärast lõigata!

Kohupiimakreem koosneb:

  • 1 kookospähkel
  • 300 g india pähkleid
  • 1 tass marju
  • 2 spl kookosrasva
  • 2-3 datlid
  • 1 spl sidrunimahla

Esiteks ava värske kookospähkel, võta välja sisu, lõika laastudeks ja purusta blendris puruks ehk kookoshelvesteks. Võta kookoshelbesegu blendrist välja ja teisena purusta seguks vähemalt 2 tundi leotatud india pähklid koos väiksemateks tükkideks lõigatud datlitega. Nüüd lisa kookoshelbed, sulatatud kookosrasv ja sidrunimahl – blenderda kuni segu on ühtlane. Viimasena lisa külmutatud marjad enda valikul (mina kasutasin vaarikaid ja mustsõstraid), blendera seni kuni elevandiluukarva toorjuust on omandanud ilusa lillaka värvuse. Nüüd vala kreem koogipõhja peale, kui tahad võid kreemi sisse puistata terveid purustamata marju. Kaunistuseks panin mina kookoshelbeid ja marju. Aseta kook vähemalt paariks-kolmeks tunniks külmkappi ja lase heal maitsta!

nämma kook

Miks eelistada toorkoogi valmistamisel taimset “kohupiima”?

  1. Lehmapiim takistab polüfenoolide (toimivad kui antioksüdandid) imendumist marjadest, kui neid on tarbitud ühel ajal. (Allikas: Milk Destroys Antioxidant Benefits in Blueberries) Tõenäoline on see, et lehmapiim mõjutab antioksüdantide imendumist ka teistest puu- ja köögiviljadest. See tähendab, et marjad, puu- ja köögiviljad kaotavad oma antioksüdantsed omadused kookides/smuutides/salatites, mis sisaldavad piimatooteid, rohelised köögiviljad hapukoorekastmes jne.

Mustika-kanepismuuti

Viimasel ajal olen saanud lähedalt tuttavaks kanepiseemnetega, mida olen krõmpsutanud snäkina, kui ka lisanud toorleivakeste sisse, aga enamasti blenderdanud nendest värsket piima. :)

Kanepipiima võib juua ka täiesti puhtalt, aga mina olen seda miksinud oma suure lemmiku – kookospiimaga ning joonud seda suurepäraselt koos chai ja kakaoga. Lisaks olen hakanud puhast värsket kanepipiima smuutidele lisama, mis muudab viimased rohkem kreemjamaks ja mõnusamaks.

Siit tuleb minu üks lihtne, kuid imeliselt maitsev retsept:

  • 1 tass kanepipiima
  • 2-3 banaani
  • 0,5-1 tass külmutatud mustikaid
  • 1 tl kakao nibse (soovi korral)

Kuidas valmistada kanepipiima?

Mina valmistan piima enamasti koorimata kanepiseemnetest (võib-olla on mugavam kasutada kooritud seemneid) – 1 tassi piima saamiseks panen u 3 spl kanepiseemneid blendrisse ja valan peale klaasi sooja vett (u 40-50 kraadi). Blenderdan 2-3 minutit ja seejärel kurnan piima läbi kurnariide (kui Sul pole kurnariiet, võid koorese kiudainemassi koos piimaga smuuti sisse lasta, kuid minu jaoks on mugavam juua smuutit ilma kanepiseemne jäägita). Kanepijäägi saad ära kasutada nt küpsetistes: ei tasu ära visata, kuna see on siiski väärt kiudainepulber, mis mõjub hästi seedimisele, olles abiks kaalu langetamisel.

Miks on kanepiseemned minu menüüs olulisel kohal?

  1. Kanepiseemned sisaldavad täisväärtuslikku gluteenivaba proteiini, milles leidub kõiki 21 teadaolevat aminohapet (lisaks 8 kehale vajalikku asendamatut aminohapet).
  2. Kanepiseemned sisaldavad 25–35% valku, millest 65% moodustab imehästi imenduv edestiin, mis sarnaneb inimese vereplasmas leiduva globuliiniga. Edestiin on immuunsüsteemi korrashoiuks äärmiselt vajalik, sest tal on ka ainulaadne omadus stimuleerida antikehade tootmist, lisaks aitab rakkudel juba tekkinud DNA-kahjustust parandada. 35% kanepiseemnete proteiinist moodustub albumiin. Nii edestiin kui ka albumiin on nö hüpoallergilised ehk teisisõnu nad tekitavad väga vähe allergilisi reaktsioone vastupidiselt piimatoodetele (kaseiin, hera) ja soja.
  3. Kanepiseemnetes leidub hulgaliselt vitamiine ja mineraale – lisaks E-vitamiinile A-, C-, D- ja B-grupi vitamiine B1, B2, B3, B5, B6, B9; mineraalidest lisaks magneesiumile hulgaliselt südamele vajalikku kaaliumi, fosforit, kaltsiumi, rauda, naatriumi, mangaani, tsinki, vaske.
  4. Rohkelt vitamiine: E-vitamiin 30mg/g, C-vitamiin 14mg/g, B1 vitamiin 9mg/g, B2 vitamiin 11mg/g, B3 vitamiin 25mg/g, B6 vitamiin 3mg/g, 20 aminohapet sh Arginiin 123mg/g, Histidiin 27mg/g, Metioniin 23mg/g, Tsüsteiin 16mg/g
  5. Rohkelt mineraale: Strontium, Torium, Kroom, Jood, Räni, Kaalium, Magneesium, Väävel, Tsink, Raud. Kaltsium, Kloor, Fosfor, Koliin, Inositool, Fütosteroolid.
  6. Seemned sisaldavad rohkelt letsitiini, mis moodustub koliinist ja inositoolist. Letsitiini leidub pea kõikides elavates rakkudes ja see ongi rakumembraanide peamine osa.
  7. Samuti on kanepiseemned üks vähestest seemnetest, mis sisaldavad klorofülli ehk leherohelist.
  8. Kanepiseemned on ka suurepärane asendamatute rasvhapete (Omega 3-rasvhapped, Omega 6-rasvhapped) allikas. Need rasvhapped toimivad võimsate antioksüdantidena, kaitsevad nahka ja hoiavad ära põletikke kehas. Asendamatud rasvhapped, mis moodustuvad suures osas omega-3-rasvhapetest, toidavad ajurakke ja silmi. Asendamatute rasvhapete leidumine rasedate ja imetavate emade toidus on eriti oluline lootele ja imikule, väga vajalik kesknärvisüsteemi ja aju funktsioonide arenguks.
  9. Seemned sisaldavad umbes 80% rasvhappeid ja nende omega-3 ning omega-6 rasvhapete suhe on inimese organismile ideaalne essentsiaalsete rasvhapete tasakaal – vahekorras 1:3. Lääneliku toiduvaliku tulekuga on rasvhapete suhe inimestel paigast nihkunud. Saame liiga palju omega-6 rasvhappeid ja omega 3-rasvhapped jäävad vajaka. Kui organismis on piisavalt omega-3 rasvhappeid, siis toodetakse põletikuvastaseid koehormoone. Kui omega-3 rasvhappeid napib ja omega-6 rasvhappeid on liiga palju, siis toodetakse põletikku ja veresoonte kahjustust soodustavaid hormoone. 2 spl (30g) päevas annab päevase omega-3 ja omega-6 rasvhapete koguse.
  10. Kanepiseemned kuuluvad oma kõrge toiteväärtuse tõttu superfoodide kategooriasse.

Allikas: Kanepiseemnete tervislikkus

Kõik need olulised ained on esindatud kanepipiimas. Kanepipiima joomine tugevdab immuunsüsteemi, parandab naha, juuste ja küünte tervist, tugevdab südant, suurendab vaimset võimekust, vähendab põletikke organismis ja parandab vereringet.

Oluline on veel märkida, et kanepiseemneid/kanepipiima ei tasu kuumutada, kuna seemnetes sisalduvad väärtuslikud omega-3 ja omega-6 rasvhapped on väga tundlikud oksüdatsioonile, seega hävivad (rääsuvad) kuumutamisel.